Trabajo y Gente
Holiiiii!
Okei, tunnistame, alguses oli blogi mõte veits imal ja üldse ei viitsinud kirjutada midagi, aga nüüd isegi päris tore. Kiire muidugi on ja seiklusi palju, aga anname endast parima.
Kuna me neid nii hirmsasti armastame, räägime veel hispaanlastest ja täpsemalt meie töökaaslastest/tööst. Mäletate, esimeses postituses lubasime teistest pilte panna, et tekiks parem arusaam? No nüüd võite alla kerida ja leida mõne pildi ja video 😁. (Pildid on tehtud mega vara hommikul ja enda huvideks oleme jubedamadel näod katnud, vabandame ette ära haha)
Kui keegi teist on enne Eestis töötanud, siis teate, et tööle jõudes lihtsalt ütlete oma tered ära ja asute tegutsema. Well, siin on natukene teisiti... Tuled tööle, esimese asjana kallistatakse ja musitatakse läbi, siis pakutakse kohvi ja alles peale seda tuleb töö. Isegi koristajaid ja nõudepesijaid koheldakse kõige suurema austusega ja mitte kedagi ei jäeta tiimist välja. Just seda hindasimegi kõige rohkem, hispaanlaste suuri hingi ja südameid. Reisi ajal ei kohanud me vist kordagi kedagi ebameeldivat või kurja. Nutmas ei ole me ka vist ühtegi hispaanlast näinud. 😁
Tööl õppisime niiii palju uut! Näiteks osasid kokteile mida baaris õppisime, Eestis isegi ei tunta. Kas sina tead mis asi on Zaperoco või Barraquito? Loomulikult ka keel, see hakkas ise nii kiiresti külge, kuna hotellis ju keegi inglise keelt ei osanud. Jah, ka klientideks olid peamiselt hispaanlased mandrilt.
Iga päev peale tööd olid jalad megavalusad, käed veinide avamisest sinikaid täis, näod õhetasid kuumast, kuid ikkagi ei tahtnud kumbki Eesti naaseda. Tööst tundsime mõlemad rõõmu ja ainult väga harva oli tunne, et `täna ei viitsi`. Seal sai nii palju nalja, naeru. Kliendid olid suuremalt jaolt samuti superbuenod ja ei vingunud nii nagu on kombeks eestlastele ja soomlastele, isegi kui nad pidid laua saamiseks või tellimuse esitamiseks natukene kauem kui tavaliselt ootama. (Okay veits jätame igas postituses eestlastest halva maitse suhu, aga lubasime olla ausad, vabandust😃). Alguses anti meile veinide avamiseks odavad plastikust avajad, kuid lõpus kinkis ülemus mõlemale ikka metallist korralikud (sirged haha) avajad.
Parimateks sõpradeks tööl said Lorena, Diego, Alicia, Jesus, Candy, Peter, Alberto, väike Fran ja Zebenzui. Nendega veetsime kõige rohkem aega ja noorematega (Zeben, Lorena jne) käisime läbi ka väljaspool tööd. Oleme KÕIKIDE töökaaslaste üle nii ülimalt tänulikud ja loodame, et suutsime neile samuti heameelt valmistada. Kõikidega viimastel päevadel hüvasti jätmine oli absoluutselt südantlõhestav ja nagu me ennustasime, pillitud sai korralikult. Tahame juba naasta ja kindlasti ei näe me kõik üksteist viimast korda. :)
Okei, tunnistame, alguses oli blogi mõte veits imal ja üldse ei viitsinud kirjutada midagi, aga nüüd isegi päris tore. Kiire muidugi on ja seiklusi palju, aga anname endast parima.
Kuna me neid nii hirmsasti armastame, räägime veel hispaanlastest ja täpsemalt meie töökaaslastest/tööst. Mäletate, esimeses postituses lubasime teistest pilte panna, et tekiks parem arusaam? No nüüd võite alla kerida ja leida mõne pildi ja video 😁. (Pildid on tehtud mega vara hommikul ja enda huvideks oleme jubedamadel näod katnud, vabandame ette ära haha)
Kui keegi teist on enne Eestis töötanud, siis teate, et tööle jõudes lihtsalt ütlete oma tered ära ja asute tegutsema. Well, siin on natukene teisiti... Tuled tööle, esimese asjana kallistatakse ja musitatakse läbi, siis pakutakse kohvi ja alles peale seda tuleb töö. Isegi koristajaid ja nõudepesijaid koheldakse kõige suurema austusega ja mitte kedagi ei jäeta tiimist välja. Just seda hindasimegi kõige rohkem, hispaanlaste suuri hingi ja südameid. Reisi ajal ei kohanud me vist kordagi kedagi ebameeldivat või kurja. Nutmas ei ole me ka vist ühtegi hispaanlast näinud. 😁
Tööl õppisime niiii palju uut! Näiteks osasid kokteile mida baaris õppisime, Eestis isegi ei tunta. Kas sina tead mis asi on Zaperoco või Barraquito? Loomulikult ka keel, see hakkas ise nii kiiresti külge, kuna hotellis ju keegi inglise keelt ei osanud. Jah, ka klientideks olid peamiselt hispaanlased mandrilt.
Iga päev peale tööd olid jalad megavalusad, käed veinide avamisest sinikaid täis, näod õhetasid kuumast, kuid ikkagi ei tahtnud kumbki Eesti naaseda. Tööst tundsime mõlemad rõõmu ja ainult väga harva oli tunne, et `täna ei viitsi`. Seal sai nii palju nalja, naeru. Kliendid olid suuremalt jaolt samuti superbuenod ja ei vingunud nii nagu on kombeks eestlastele ja soomlastele, isegi kui nad pidid laua saamiseks või tellimuse esitamiseks natukene kauem kui tavaliselt ootama. (Okay veits jätame igas postituses eestlastest halva maitse suhu, aga lubasime olla ausad, vabandust😃). Alguses anti meile veinide avamiseks odavad plastikust avajad, kuid lõpus kinkis ülemus mõlemale ikka metallist korralikud (sirged haha) avajad.
Parimateks sõpradeks tööl said Lorena, Diego, Alicia, Jesus, Candy, Peter, Alberto, väike Fran ja Zebenzui. Nendega veetsime kõige rohkem aega ja noorematega (Zeben, Lorena jne) käisime läbi ka väljaspool tööd. Oleme KÕIKIDE töökaaslaste üle nii ülimalt tänulikud ja loodame, et suutsime neile samuti heameelt valmistada. Kõikidega viimastel päevadel hüvasti jätmine oli absoluutselt südantlõhestav ja nagu me ennustasime, pillitud sai korralikult. Tahame juba naasta ja kindlasti ei näe me kõik üksteist viimast korda. :)
Candy
Candy
Alberto
Alberto
Alberto 😃
Peter
Peter
`suur`Fran
Lauakate hotelli buffees
Juan Jesus & `väike`Fran
Diego
Dominique, kellega töötasime vaid nädalakese, kuna ta läks puhkusele :(
Lõpetuseks lõbus video, mis kajastab perfektselt tööatmosfääri. :)
Videos Fran ja Alicia
Comments
Post a Comment